Merereisi alguses leppisime Lisjanskiga kokku, et kui purjetamise käigus teineteist silmist kaotame, siis ootame kokkulepitud paikades nädal aega teise järel.
Esimene pikem peatus oli Kopenhaagenis, ostsime juurde varustust ja korrastasime tehnilist inventari. Olime küll veidike aega seal ka tormivarjus, aga saime Kattegati väinas saime ikkagi tormi käes kannatada.
Inglismaalt võtsime peale suure osa tehnilisest ja teaduslikust aparatuurist.
20. oktoobriks jõudsime Tenerife lähedale ja siis oli mul tõsine konflikt Rezanoviga, kes teatas, et Aleksander I oli määranud hoopis teda kogu ekspeditsiooni juhatama. Vaatamata oma tülile me siiski jätkasime oma reisi ning 26. novembril ületasime ekvaatori. Pidusööki, mida me selle auks pidasime mäletan ma siiani.
Jõudsime Brasiilia ranniku lähedale St Catharina saarele. Sealt jätkasime oma reisi Kamtšatka poole ja vahepeal peatusime ka Nukuhiwa saarel. Selliseid inimesi ma enne näinud ei olnud nagu seal elasid. Üleni tätoveeritud ja liikusid väheste kehakatetega ringi. Ma lasin neist ka pilte joonistada ja panin need oma atlasesse.
Täiendasime Kamtšatkal oma toiduvarusid ja suundusime Jaapani poole, sest Rezanov pidi lõpuks ju sinna jõudma. Sõitsime sinna pikalt, sest ega kaarte ju ei olnud. Jõudnud Jaapani lähistele ei lubatud meile sadamasse sisse sõita ja pidime ootama kuu aega. Kui meid lõpuks sadamasse lasti, siis ootasime ka seal mitu kuud ja lõppudelõpuks ei võtnud Jaapani saadik Rezanovit koos kingitustega vastu.
Vaatamata sellele, et me olime "vangis", siis saime kaardistada kohalikku rannikut. 1806. aastal alustasime Macao sadamast kojusõitu, mis kulges läbi India ja Atlandi ookeani.
Tagasi Kroonlinna jõudsime kolm aastat ja kaheksateist päeva kestnud ümbermaailmareisilt 1806. aastal.
Esimene pikem peatus oli Kopenhaagenis, ostsime juurde varustust ja korrastasime tehnilist inventari. Olime küll veidike aega seal ka tormivarjus, aga saime Kattegati väinas saime ikkagi tormi käes kannatada.
Inglismaalt võtsime peale suure osa tehnilisest ja teaduslikust aparatuurist.
20. oktoobriks jõudsime Tenerife lähedale ja siis oli mul tõsine konflikt Rezanoviga, kes teatas, et Aleksander I oli määranud hoopis teda kogu ekspeditsiooni juhatama. Vaatamata oma tülile me siiski jätkasime oma reisi ning 26. novembril ületasime ekvaatori. Pidusööki, mida me selle auks pidasime mäletan ma siiani.
Jõudsime Brasiilia ranniku lähedale St Catharina saarele. Sealt jätkasime oma reisi Kamtšatka poole ja vahepeal peatusime ka Nukuhiwa saarel. Selliseid inimesi ma enne näinud ei olnud nagu seal elasid. Üleni tätoveeritud ja liikusid väheste kehakatetega ringi. Ma lasin neist ka pilte joonistada ja panin need oma atlasesse.
Täiendasime Kamtšatkal oma toiduvarusid ja suundusime Jaapani poole, sest Rezanov pidi lõpuks ju sinna jõudma. Sõitsime sinna pikalt, sest ega kaarte ju ei olnud. Jõudnud Jaapani lähistele ei lubatud meile sadamasse sisse sõita ja pidime ootama kuu aega. Kui meid lõpuks sadamasse lasti, siis ootasime ka seal mitu kuud ja lõppudelõpuks ei võtnud Jaapani saadik Rezanovit koos kingitustega vastu.
Vaatamata sellele, et me olime "vangis", siis saime kaardistada kohalikku rannikut. 1806. aastal alustasime Macao sadamast kojusõitu, mis kulges läbi India ja Atlandi ookeani.
Tagasi Kroonlinna jõudsime kolm aastat ja kaheksateist päeva kestnud ümbermaailmareisilt 1806. aastal.